Fotod: Kalev Lilleorg
"TUTVUMISKUULUTUS"
Kanada tuntuima näitekirjaniku Norm Foster’i teravmeelne ja südamlik lugu neljast keskealisest vallalisest, kes kõik otsivad hingesugulast. Kõigil neil on ühine eesmärk: leida armastus.
"Armastus on nagu tennis – sa pead olema valmis vastu lööma."
„Tutvumiskuulutus“ pakub teravmeelset dialoogi ja südamlikke hetki, mis panevad publiku naerma esimesest stseenist alates. “Tutvumiskuulutus” on lugu, mis ei jäta kedagi külmaks - see on täis elutervet huumorit ja ootamatuid pöördeid.
"Vanus on vaid number. Kui sa tunned end seesmiselt nooruslikuna, siis see on kõik, mis loeb."
"Kas me pole kõik otsimas seda üht erilist?" küsib Norm Foster oma näidendis, meenutades meile, et armastuse otsingud võivad olla koomilised ja samas ka südantliigutavad.
Tulge Ohtu mõisa Teatritalli „Tutvumiskuuutuse“ etendusele ja veetke meeldejääv õhtu, kus igapäevased hetked muutuvad erakordseteks ja kus naer läbi pisarate on parim tunne!
Inglise keelest tõlkinud Peeter Sauter.
Tagasiside ajakirjanduses:
Pille-Riin Purje - "Komöödia üksindusest, juhusuhetest, armastusest"
Danzumees - ""Tutvumiskuulutus“ on kindlalt tänavuste suvekomöödiate esikahes"
Etendused 2026
27., 28., 29., 30., 31. juuli 2026
03., 04., 05., 06., 07. august 2026
Etenduse algus kell 19.00.
Kestab ca 2 tundi ja 15 minutit koos vaheajaga.
Soovituslik vanus: alates 12. eluaastast.
Grupitellimused alates 10. inimesest aadressil : info@1teater.ee
Täname Eesti Kultuurkapitali etenduse toetamise eest!
Lavastaja
Peeter Tammearu
Tänasel päeval ongi keeruline kaaslast leida. Tegelikult hoida. Inimesed tahavad näida paremad, kui nad tegelikult on. Nad tahavad meeldida nii endale kui ka kaaslasele. Mängivad kedagi teist, aga nii lähevad suhted nässu. Ühel päeval tuleb tõde päevavalgele. Ole, nagu sa oled! Minu nooruses oli asi palju lihtsam, ehitusmalev. EÜE, seal nägid inimest igasuguses asendis, kolm kuud järjest. Malevas tehti tööd ja oli näha, kes on töökas. Nägid ära, kellel on empaatiavõime või kes kuidas süüa teeb. Peeti pidu ja siis selgus, kes kuidas pidu pidada oskab. Mis on ühel ööklubil sellele vastu panna. Palju rahvast ja juhusuhted, ühe öö suhted. Mulle tundub, et muidu ei saagi tänapäevane suhe hoogu sisse, kui kohe ööd ära ei kasutata.
Meie abielu Triinuga (Triinu Meriste) on kestnud pea 30 aastat. Kohtusime teatripäeva peol. Ega ma teda eriti teadnud, olin näinud „Pianoolas“. Kõik läks kiirelt ja tormiliselt. Triinu oli siis Linnateatris, mina „Ugalas“. Kirjutasime teineteisele kirju, postiga saatsime. Et kohtuda, sõitsin varahommikuse bussiga Viljandist Tallinnasse ja jõudsin veel kella üheteistkümneks Tallinnast Viljandisse tagasi, et proovi minna. Vot nii! Kord tuli Triinu mulle „Ugalasse“ külla, elasin siis kirjandustoas kapi taga. Muud elamist mul hetkel polnud. Veetsime seal kolm-neli päeva. Pakkusin talle Metaxat, see oli siis Triinu lemmik. Tegin kärmelt abieluettepaneku. Ju ma olin juba selles eas ja seisus, et õige aeg pere luua. Küllap oli Triinu ka, sest polnud mingit puiklemist, vastas kohe „jah“. Mõtlesin Elmo Nüganenile helistada, et Linnateatrisse tööd küsida, aga ei jõudnud, sest Elmo helistas ise ja kutsus tööle. Meie suhtest Triinuga ta küll midagi ei teadnud või teadis!? Igatahes saime elamispinna teatri halduses olevasse majja. „Ugala“ lavapoisid pakkisid mu kraami ja pika varrega palmi veoautosse ja nii me kokku kolisime.
Suhet tuleb hoida ja värskendada, vana veega vaasis kiduneb lill. Igapäevane elu koosneb niikuinii rutiinist. Igasuguseid olukordi tuleb ette, aga selle pärast ei maksa kohe lahutama hakata. Siht peab olema suurem. Ei maksa arvata, et järgmise kurvi taga ootab uus ja huvitav. Pealegi, tuleb siis hakata jälle moosijutuga otsast peale. Elu ei pea sugugi ideaalne olema, sest see on elu.
Ühine huumorimeel on kõige olulisem.
Kunstnik
Karmo Mende
Nooruses otsustasime Tartu Kunstikooli poistega väljamõeldud nime ja parameetritega tutvumiskuulutuse avaldada ajakirjas “Noorus”. See ilmuski ja kirju aadressile Nooruse 5 hakkas tulema. Võimalik et meidki oli viis. Jagasime siis kirjad ära. Kaugemale asi siiski ei arenenud. Paljud koolikaaslased moodustasid omavahel paarid. Väga mitmetel kestab suhe tänaseni. Kui töötasin ETV peakunstnikuna, ilmus minust artikkel teemal, et olen abielus televisiooniga. Küllap praegugi on suhtes oma tööga peeglissevaatamise koht. Kas mul on pere ja tuttavate jaoks piisavalt aega? Ma ei kahetse midagi tehtut. Olen elanud pikalt teisel maal ja nüüd kodus tagasi. Teater on olnud armastus ja elukutse. Armusin esimesel kohtumisel. See oli kooli külastanud Nukuteater, mis tinistas ära. Kunstniku amet teatris tundus pônev. Nii ma Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia kaudu teatrisse ja televisiooni sattusingi. Armastan neid hetki mis sünnivad igal ôhtul uuesti. Arvasin et mulle ei sobi kordamine. Aga hiljuti sain aru, et kôigis teistes teatri ametites võib igal järgmisel etendusel parandada vigu ja teha paremini. Ja nii tundubki et elus, uues suhtes, vôib vältida vanu apse. Elus pole siiski kõik nali. Mõnikord peab muutuma ise, mitte proovida muuta teisi.
Ohtu on armastus esimesest silmapilgust. Minu viies suvi siinse fantastilise seltskonnaga, keda vōib pereks kutsuda!
Kunstnik
Anne-Mai Heimola
Olen Anne-Mai Heimola, vabakutseline teatrikunstnik ja dekoraator-butafoor.
Sündinud Võrus, koolis käinud Põlvas ja kunsti- ja teatrihuvi viis mind Tallinna keskkooli ja kunstikooli.
Astusin Eesti Kunstiakadeemiasse (toonane ERKI), lavakujunduse erialale, mille lõpetasin 1995 aastal. Õpetajad, kes on mulle olulised, olid Aime Unt, Kaarel Kurismaa, Lemming Nagel.
Olen kujundanud lava ja kostüüme RO Estonias, Eesti Draamateatris, Von Krahli Teatris, Vene Teatris ja Kaunase Riiklikus Muusikateatris ning olnud osaline mitmete filmiprojektide juures.
Kuulun Eesti Kunstnike Liitu ja Maalikunstnike Liitu.
Valguskunstnik
Rene Topolev
Olen Rene Topolev, mitme ametiga mees: videograaf, helimees, videokunstnik ja muidugi ka valguskunstnik. Peamine tegevuspaik on Kellerteatris ja Rahvusooperis Estonia, aga olen koostööd teinud ka Ajateatriga, Piip ja Tuut Teatriga, Improteater Impeeriumiga ja nüüd siis 1Teatriga. Lavastusi, millega ma seotud, on kokku üle kolmekümne.
Kui teatri kõrvalt jääb aega üle, siis teen Bluberry Entertainment nime all reklaamklippe või muusikavideoid. Viimane suur projekt oli netisaade nimega “Märt Avandi Stand-Up 40” ja “Piip ja Tuut TV”, mille ülesandeks olid pakkuda rõõmu peredele ja lastele, kes pidid covidi ajal kodus olema.
Hiljuti esietendus Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöös valminud lavastus nimega “Varumehed”, mille juures olin videokunstnik.
Kõike on võimalik ise teha ja õppida. Peab olema tahtmist ja leidlikust!
Laval
Allan Noormets
(Tallinna Linnateater)
Ma ju tean küll, mis asi see Tinder on ja vast tean isegi üht paari, kes läbi selle kohtusid. Ja suhe vist kestab või on see kaugsuhe, ma täpselt ei tea. Minu abielu on kestnud 36 aastat. Ilma igasuguse tinderita. Algus oli nii, et tulin vene sõjaväest 1988. Olin Lvovis (praegu Ukraina linn Lviv) olnud 2 aastat. Sõjaväkke läksin tollasest Pedast, vabatahtlikult. Minu toimikut polnud või oli see kusagile kadunud ja mina kutset ei saanud. Kõik kursuse poisid võeti ära, Andres Noormets ja Elmo Nüganen ja teised. Ma jäin üksi tüdrukute karjaga. Eelistasin vene sõjaväge. Tehti uus toimik, see vene sõjavägi oli üks suur bardak. Igatahes, oli, kuidas oli, aga kui tagasi tulin, siis korraldasid tüdrukud meie kursuse poistele koju saabumise peo. Sinna kutsuti ka kaks aastat nooremad tantsujuhid. Läksin peole ühte teist tüdrukut taga ajama, aga tema ütles, et, kui kaineks saad, siis räägime uuesti. Kui kaineks sain, siis oli juba hilja. Kurvastusest maitses naps hästi. Vajusin kuhugi magama ja hommikul ärgates leidsin ennast kena blondi neiu kõrvalt. Ei tea, kumb enne sinna asemele vajunud oli? Saime tuttavaks. Kurameerisime. Mina lõpetasin lavaka ja läksin Viljandi „Ugalassse“. Elasin teatri ühikas, mida kutsuti Pasteedi 7. Neiu, kelle kõrval ma kunagi ärganud olin, elas juba minuga koos. Ja siis, ühel päeval teatas tollane „Ugala“ direktor Enn Kose, et linn annab kahele noorele kõrgharidusega spetsialistile korteri, aga nad peavad abielus olema. Abiellumisega läks kiireks, õnneks oli mu emal Tallinna Perekonnaseisuametis tutvusi, saime kuhugi kellegi vahele, et asi ametlikuks teha. Sõitsime hommikul Viljandist bussiga Tallinnasse ja pärast kiiret suhte vormistamist kohe tagasi. „Sundabielu“, mis kestab tänaseni. Aga korteri saime tikuvabriku majja, vana hruštšovka, Vase 5c -1. Ilus elu!
Andres Raag
(Tallinna Linnateater)
Ei taha öelda, et ma olen olnud kõva elumees, aga eks neid aegu ole olnud tõesti igasuguseid. Lehvivad lokid, kitarr ... Seda kõike sai ära kasutatud.
Lokid läinud. Ma püüdsin küll erinevatelt juuksuritelt abi paluda, aga aeg teeb oma töö. Esimest korda sain aru, et ma olen nii öelda mängust väljas siis, kui Mart Koldits tuli Linnateatrisse lavastust tegema, aga selle trupi koosseis polnud veel teada. Tahtsin selgust saada, et kas mind on ka sinna arvatud, et siis teaksin oma plaane teha. Vastus kõlas nii: „Jah, kõik vanad, alates Raagist“.
Lokkide kadumisega kadus ka naisterahvaste huvi minu suhtes. Märkasin tihti pärast „ L´Dorado“ esinemisi, kui pille kokku panin, et noored naised vaatavad minust läbi. Olin harjunud nende tähelepanuga ja nüüd ühtäkki olin nähtamatu. Nii see läheb.
Kui lokid veel alles olid, panin etendusi mängides tähele, et üks blond kena tütarlaps istub saali esimeses reas. See ei pruukinud midagi tähendada, sest teatrihuvilisi on igasuguseid. Nädal hiljem, 6. oktoobril, aastal 1999, mängisime „L’Doradoga“ ööklubis Panoraam. Näen, et seesama neiu on ka ööklubis kohal. Võtsin siis veidi julgust ja läksin temaga juttu tegema. Hea oli alustada küsimusega, et kuda „Kojutulek“ meeldis. Meie jutud kestavad tänase päevani. Lehvivaid lokke ei mäleta enam keegi. Nii on väga hästi!
Triinu Meriste
.
Mina kohtinguportaalide edusse ei usu, aga kuna elu on näidanud, et see on võimalik, siis nii on. Lugesin kord brittide „The Guardiani“ uurimust Tinderi kohta. Naised, kes lõksu langevad, leiavad et see on kurnav. Kõigepealt näed inimesest fotot, mis ei pruugi sugugi adekvaatne olla, siis suhtled temaga sõnumeid vahetades või ka pikemalt kirjutades, mille tulemusena lood oma kujutluse temast. Kohtama minnes on juba eeldus olemas ja ikka niisugune, mis endale meeldib. Aga reaalset inimest kohates pettud. Jätkad otsimist. Järgmisele ja ülejärgmisele kohtingule minnes oled juba ette pettunud, et niikuinii ei vasta see kõik minu kujutlusele. Ja see on kurnav, lootusetu tegevus. Võõra inimesega suhtlemine on väsitav. Uuringus väidetakse, et protsentuaalselt on õnne leidvaid naisi vähemuses. Kohtinguportaali lõputusse ringlusesse sattudes tunnetad enda tegelikku üksindust. Minu meelest on tähtis keemia kahe inimese vahel, aga sellest saad aru ainult päriselt.
Märtsis 1996, teatripäeva peol kohtusime Tammearu Peetriga. Mina teda teadsin, aga tema mind mitte nii väga, oli näinud Linnateatri „Pianoolas“ („Lõpetamata pala pianoolale“). Kohe olid kõhus liblikad. Kõik läks kiirelt ja tormiliselt, sama aasta augustis abiellusime. Aasta pärast sündis vanem poeg, Tobias. Nüüd on meil neid kaks, Pärtel sündis kuus aastat hiljem.
Peeter on keevavereline ja ülitundlik. Kui plahvatab, on leek laes. Ta pole mingi tuhvlialune. Temas on kõike nii palju: emotsioone, südant, mõistust, annet.
Merilin Kirbits
(Improteater IMPEERIUM)
Mul on Tinder olnud näpuvajutuse kaugusel, aga sain pidama ja ei vajutanud. Parajasti elasin läbi seitse aastat kestnud suhte purunemist, olin väga haiget saanud ja lootsin uuest suhtest paranemist leida. Sellises situatsioonis otsib inimene abi kõikjalt, läksin koguni selgeltnägija juurde. Sain kuulda, et mu endine suhe on lõplikult otsas, kuigi ootasin vastupidist. Mulle lubati üsna kiiret uut armastust, kolimist uude kohta ja muudki, millesse ma tegelikult tol hetkel ei uskunud. Ma ei uskunud, et mu elus üldse veel mingi õnn võimalik on. Pealegi on uue suhte alustamisel alati probleemiks olmeliste asjadega toimetulek, sest vanaga oled juba harjunud ja leppinud. Hakka jälle otsast peale kohanema võõra inimese veidrustega, peeretamisega, norskamisega. No nii on! Aga, saatuses on kirjas inimese elutee ja nii ei pääsenud minagi selgeltnägija ennustusest. Juba mõne kuu pärast vahetasin elukohta ja kuue kuu pärast olin õnnelikus suhtes. Nüüd on kõik hästi!
Eks varasemalt ole igasugust juhtunud. Olin kord nii armunud, aga objekt sellest ei teadnud. Et temaga kohtingut saada, palusin sõbral helistada, tutvustada ennast kui ajakirjanikku ja teha ettepanek intervjuuks ning leppida kokku kohtumine. Mees nõustus, sest loomingulisel inimesel on ikka promo vaja. Sõbra asemel läksin kohtumisele mina. Sellest kõigest ei tulnud midagi välja, aga vähemalt on lugu rääkida.
