Esimene artist, kes on päris minu oma on David Bowie. Olin vast kaheksa- või üheksa-aastane, kui tädipoeg tema pilti näitas ja muusikat lasi. Ta ise vaidleb vastu, et tal polnudki Bowiet sel ajal.

Aga mina raiun nagu tuld, et oli. Ja lugu oli “Heroes”. Sealt algas minu kirg muusika vastu.

Edasi tuli punkari aeg – Sex Pistols, The Stranglers, The Clash…

Siis Heavy Metal – Accept, Judas Priest, Iron Maiden… See kestis õnneks lühikest aega, aga malevas sain hüüdnime külge – Hevi. Kuigi lugu, mida ma sel ajal pidevalt kuulasin, oli kõike muud kui heavy.

Gary Moore "Over the hills and far away”.

Bändi hakkasin tegema koos vend Rünnoga umbes kümne-aastaselt. Mina olin trummar. Tagusin patju lusikatega. Tema oli kidramees. Meil oli üks vana mandoliin. Sellega ta kargas ja hüppas.

Siis võtsime kolmanda liikme lauljaks – sõber Gert Männasalu. Bändi nimi oli Summut.

Kui juba midagi mängida mõistsime, tegime sama seltskonnaga punkbändi AKSK. Saime päris bändiruumi Kohtla-Nõmme klubis. Tegime igal vabal hetkel proove. Igal vabal hetkel. Tüdrukud käisid akna taga kuulamas…

Aga me ei andnud ühtegi kontserti.

Siis tuli mul päris bänd. Olin just jõudnud Jeesuse vanusesse, kui otsustasin ise lauljaks saada. Bändi nimeks sai Streptoccous Pyogenes. Tegime Sex Pistolsi lugusid. Kidrageenius Elmar Sats, ilmalik matja Heiki Kübar

trummidel ja vaimulik Tarmo Linnas bassil. Mina röökisin laulda. Sealt sündis ka Punk Laulupidu.

Ja nüüd on Küpressi aeg. Eks näe kuhu edasi...

Olge hoitud ja nautige etendust!

Minu muusikaline mälu algab kodusest vinüülplaadikogust.

Kui Onu Remuse jutud kuulatud, siis Eesti estraadiklassikast kuni Itaalia popini plaadid sai ribadeks kuulatud. Mingil hetkel tõi vend Toivo kuskilt Genesis'e vinüüli –

"...And Then There Were Three..." (1978) – midagi uut ja lahedalt teistsugust muusikat, eriti Phil Collins´'i lauldud "Follow You Follow Me". Eks selline pehme stiil on mulle siiani sümpaatne.

Muusikalist maailma avardas televisioon, just Soome telekanalid ja sealsed staarid – (lugeda huumoriga) Kirka, Matti&Teppo, Frederik, Tapani Kansa elik "Lauantaitanssit" ja juba tõsisemalt,

kümnend hiljem, Dingo, J. Karjalainen, Eppu Normaali. Eriti jäi meelde nende Rod Stewart elik Ricki Sorsa. Ja kindlasti Hurriganes, kelle plaat ilmus mingil hetkel ka meie koju.

Kindlasti kujundasid muusikamaitset Vikerraadio saatesarjad "Hea tujuga uude nädalasse", "Vikerviisid", "Soovid, soovid , soovid" ja Helgi Erilaiu ülevaated erinevatest artistidest ja muusikastiilidest.

Ah jaa – kindel muusika silmaringi avardumine oli Eurovisioon. Kui Soome telekanalil saade läbi sai, siis vend lindistas kassetmagnetofoniga Vesna ja mikrofoniga raadio Luxemburgist alles

saates kõlanud laule. Edasi tuli juba MTV ja Eesti Televisiooni muusikasaated - alates Olav Ehalast kuni "7 Vaprani".

PS! Lahe mälestus "lemmikmuusikast" on hoopis aastast ca 1983/1984, kui Eestisse saabus Ida-Saksamaalt Tallinna rong sõpruslinnast Schwerinist ja meie pere majutas noort FDJ (Freie Deutsche

Jugend) liiget Michael Fritzi, kes kuulas järjest ABBA kasseti – kui üks pool kuulatud, siis koheselt teine pool ja siis jälle esimene ja siis teine jne. Lõppes see kõik sellega, et lahkudes kinkisime sama

kasseti heade soovidega Eesti rahva nimel talle. Loodetavasti oli see üks väike märk vabadusest ja ehk alustasime sellega ka Berliini müüri lammutamist...

Kuigi "Bändiproov" näidend keerleb eesti glamrocki ümber 90ndatel, siis julgen tunnistada, et ega mul erilist huvi tol ajal selle muusikastiili vastu ei olnud. Eks ikka kuulasin – Europe, Bon Jovi –

aga suhteliselt külmaks jättis.

Eestimaist muusikast pigem Apelsin, Vitamiin, GGG, siis juba Ultima Thule ja nende superlaul "Aed" (autoriteks Riho Sibul/Vladislav Koržets). Ja minu läbi aegade lemmiklugu on

Riho Sibula "Kuulaps" - mul jäigi autorile ütlemata, kui väga see lugu mulle meeldib. Ja siit tõdemus, mida tuletas meelde odessalanna Maya - "Kui midagi ütelda, siis ütle kohe".

Ja ütlengi - mulle meeldib selle kambaga koos teatrit teha. Nüüd on see siis öeldud.