Tänasel päeval ongi keeruline kaaslast leida. Tegelikult hoida. Inimesed tahavad näida paremad, kui nad tegelikult on. Nad tahavad meeldida nii endale kui ka kaaslasele. Mängivad kedagi teist, aga nii lähevad suhted nässu. Ühel päeval tuleb tõde päevavalgele. Ole, nagu sa oled! Minu nooruses oli asi palju lihtsam, ehitusmalev. EÜE, seal nägid inimest igasuguses asendis, kolm kuud järjest. Malevas tehti tööd ja oli näha, kes on töökas. Nägid ära, kellel on empaatiavõime või kes kuidas süüa teeb. Peeti pidu ja siis selgus, kes kuidas pidu pidada oskab. Mis on ühel ööklubil sellele vastu panna. Palju rahvast ja juhusuhted, ühe öö suhted. Mulle tundub, et muidu ei saagi tänapäevane suhe hoogu sisse, kui kohe ööd ära ei kasutata.

Meie abielu Triinuga (Triinu Meriste) on kestnud pea 30 aastat. Kohtusime teatripäeva peol. Ega ma teda eriti teadnud, olin näinud „Pianoolas“. Kõik läks kiirelt ja tormiliselt. Triinu oli siis Linnateatris, mina „Ugalas“. Kirjutasime teineteisele kirju, postiga saatsime. Et kohtuda, sõitsin varahommikuse bussiga Viljandist Tallinnasse ja jõudsin veel kella üheteistkümneks Tallinnast Viljandisse tagasi, et proovi minna. Vot nii! Kord tuli Triinu mulle „Ugalasse“ külla, elasin siis kirjandustoas kapi taga. Muud elamist mul hetkel polnud. Veetsime seal kolm-neli päeva. Pakkusin talle Metaxat, see oli siis Triinu lemmik. Tegin kärmelt abieluettepaneku. Ju ma olin juba selles eas ja seisus, et õige aeg pere luua. Küllap oli Triinu ka, sest polnud mingit puiklemist, vastas kohe „jah“. Mõtlesin Elmo Nüganenile helistada, et Linnateatrisse tööd küsida, aga ei jõudnud, sest Elmo helistas ise ja kutsus tööle. Meie suhtest Triinuga ta küll midagi ei teadnud või teadis!? Igatahes saime elamispinna teatri halduses olevasse majja. „Ugala“ lavapoisid pakkisid mu kraami ja pika varrega palmi veoautosse ja nii me kokku kolisime.

Suhet tuleb hoida ja värskendada, vana veega vaasis kiduneb lill. Igapäevane elu koosneb niikuinii rutiinist. Igasuguseid olukordi tuleb ette, aga selle pärast ei maksa kohe lahutama hakata. Siht peab olema suurem. Ei maksa arvata, et järgmise kurvi taga ootab uus ja huvitav. Pealegi, tuleb siis hakata jälle moosijutuga otsast peale. Elu ei pea sugugi ideaalne olema, sest see on elu.

Ühine huumorimeel on kõige olulisem.

Nooruses otsustasime Tartu Kunstikooli poistega väljamõeldud nime ja parameetritega tutvumiskuulutuse avaldada ajakirjas “Noorus”. See ilmuski ja kirju aadressile Nooruse 5 hakkas tulema. Võimalik et meidki oli viis. Jagasime siis kirjad ära. Kaugemale asi siiski ei arenenud. Paljud koolikaaslased moodustasid omavahel paarid. Väga mitmetel kestab suhe tänaseni. Kui töötasin ETV peakunstnikuna, ilmus minust artikkel teemal, et olen abielus televisiooniga. Küllap praegugi on suhtes oma tööga peeglissevaatamise koht. Kas mul on pere ja tuttavate jaoks piisavalt aega? Ma ei kahetse midagi tehtut. Olen elanud pikalt teisel maal ja nüüd kodus tagasi. Teater on olnud armastus ja elukutse. Armusin esimesel kohtumisel. See oli kooli külastanud Nukuteater, mis tinistas ära. Kunstniku amet teatris tundus pônev. Nii ma Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia kaudu teatrisse ja televisiooni sattusingi. Armastan neid hetki mis sünnivad igal ôhtul uuesti. Arvasin et mulle ei sobi kordamine. Aga hiljuti sain aru, et kôigis teistes teatri ametites võib igal järgmisel etendusel parandada vigu ja teha paremini. Ja nii tundubki et elus, uues suhtes, vôib vältida vanu apse. Elus pole siiski kõik nali. Mõnikord peab muutuma ise, mitte proovida muuta teisi.

Ohtu on armastus esimesest silmapilgust. Minu viies suvi siinse fantastilise seltskonnaga, keda vōib pereks kutsuda!

Olen Anne-Mai Heimola, vabakutseline teatrikunstnik ja dekoraator-butafoor.

Sündinud Võrus, koolis käinud Põlvas ja kunsti- ja teatrihuvi viis mind Tallinna keskkooli ja kunstikooli.

Astusin Eesti Kunstiakadeemiasse (toonane ERKI), lavakujunduse erialale, mille lõpetasin 1995 aastal. Õpetajad, kes on mulle olulised, olid Aime Unt, Kaarel Kurismaa, Lemming Nagel.

Olen kujundanud lava ja kostüüme RO Estonias, Eesti Draamateatris, Von Krahli Teatris, Vene Teatris ja Kaunase Riiklikus Muusikateatris ning olnud osaline mitmete filmiprojektide juures.

Kuulun Eesti Kunstnike Liitu ja Maalikunstnike Liitu.

Olen Rene Topolev, mitme ametiga mees: videograaf, helimees, videokunstnik ja muidugi ka valguskunstnik. Peamine tegevuspaik on Kellerteatris ja Rahvusooperis Estonia, aga olen koostööd teinud ka Ajateatriga, Piip ja Tuut Teatriga, Improteater Impeeriumiga ja nüüd siis 1Teatriga. Lavastusi, millega ma seotud, on kokku üle kolmekümne.

Kui teatri kõrvalt jääb aega üle, siis teen Bluberry Entertainment nime all reklaamklippe või muusikavideoid. Viimane suur projekt oli netisaade nimega “Märt Avandi Stand-Up 40” ja “Piip ja Tuut TV”, mille ülesandeks olid pakkuda rõõmu peredele ja lastele, kes pidid covidi ajal kodus olema.

Hiljuti esietendus Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöös valminud lavastus nimega “Varumehed”, mille juures  olin videokunstnik.

Kõike on võimalik ise teha ja õppida. Peab olema tahtmist ja leidlikust!