Mamma hea (viis: Tarvo Krall, sõnad: Tarvo Krall / Maarius Pärn). Laulab Marta Lee Krall.
MAJAKAVAHI TÜDRUKUD
Originaalpealkiri „Fyrvaktarens flickor“
Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe
Esietendus Ohtu mõisa teatritallis 03.juulil 2023.
Soomerootsi kirjaniku Tove Appelgren'i (lavastaja ja dramaturg, raamatute autor) esmalavastus Eesti professionaalsel laval.
"Majakavahi tüdrukud" tegevus toimub vanas tuletornis, mis on juba ammu suletud. Majakavahi tüdrukud Augusta, Emma ja Ida, kes ei näe teineteist kuigi sageli, on nüüd sõitnud tuletorni, et jagada vanemate pärandus.
Kas sellega saadakse omavahel hakkama? Milliseid saladusi kannavad kolm õde? Milliseks on aeg kujundanud omavahelised suhted? Ja mis saab tuletornist ja kõigist lapsepõlvemälestustest?
Lavalugu on täis tugevaid emotsioone, mis pendeldavad nagu päriselus -
palju huumorit ja palju tõsidust.
Käsitletakse midagi, millega enamik inimesi kokku puutuvad -
nimelt vanemate päranduse jagamisega ja see pole alati nii lihtne.
Etendused 2024
22; 23; 24; 25; 26; 29; 30; 31. juuli ja 1. ning 2.august
Grupitellimused alates 10. inimesest aadressil : info@1teater.ee
Lavastaja
Ivo EensaluLastesaatest „Mõmmi ja aabits“ pärit Mõmmi, kes siis teda ei teaks, on tänaseks 50 aastane. See on Ivo Eensalu kaubamärk, tahab ta seda ise või mitte, aga nii lihtsalt on. Ivole meeldivad huumorimeelega südamlikud inimesed. Ta ise võib lõputult nalja teha ning vanu lugusid, küll endistest kolleegidest ja igasugu näitemängu tegemisega seotud juhtumustest, heietada.
Kodus on isand Eensalu suurepärane kokk. Tal on palju lemmikroogi ning ta armastab katsetada. On perioode, mil domineerivad kindlad lemmikretseptid, näiteks soojad võileivad hakkliha ja munaga või hoopis pannkoogid. Jogurtitordiga on palju jamamist, aga välja tuleb ülimaitsev maius. Piimaseljanka kuulub samuti Ivo favoriitide hulka. Toiduvalmistamise kõrval on oluliseks hobiks kalapüük. Kas mees ka mõne kala kätte on saanud, sellest pole suuremat juttu olnud. Küll, aga kolisevad õnged ja konksud suvi läbi hobikoka autos.
Aga kõige olulisemaks kireks peab Mõmmi osatäitja hoopis reisimist. Ta tahab võimalikult palju näha ja kogeda. Kindlasti tuleb ära vaadata kõik võimalikud ooperid ja draamalavastused, mida teekonnal võimalik külastada on.
Eensalu iseloomustab unustamine, ta jätab alalõpmata võtmeid, mütse ja kotte kõikjale maha.
Meeles on Ivol hästi, et „Majakavahi tüdrukud“ on tema 102. lavastus. Aga seda, et tüdrukuid mängivatele näitlejatele koduaiast rabarberit tuua, ta meeles ei pea.
Kunstnik
Karmo MendeOlen teatrikunstnik Karmo Mende. Sündinud Paides.Koolis käinud Juurus.
Juba pôhikoolis teadsin et tahan saada teatrikunstnikuks.Kasuisa soovitusel suundusin ôppima Tartu Kunstikooli.Kunstikooli lôputööna tegin kujunduse Rakvere Teatris. Kunstikoolile järgnesid ôpingud Eesti Kunstiakadeemia Lavastuskunsti osakonnas.
Iseenda suuremateks môjutajateks ja eeskujudeks on olnud Aime Unt , Liina Pihlak ,
Karin Raid , Ingrid Agur, Evald Hermaküla , Fadim Fomitzev.
Sattusin juba Tartu Kunstikooli ajal praktikale Eesti Draamateatrisse ja Ugalasse.
Kooli ajal algas ka koostöö Varius Teatriga mis on kestnud tänaseni.
Ülikooli ajal sain kutse tulla tööle Eesti Televisiooni kunstnikuks. ja peakunstnikuks. See oli unistuste täitumine. Televisioon ôpetas kiiret otsustusvôimet .
Olen kakskümmend aastat elanud ja töötanud soomes.Pôhikohaga Seinäjoen ja Jyväskylän Linnateatrites.
Hetkel töötan vabakutselise kunstnikuna môlemas riigis.
Ohtus on juba minu kolmas suvi ja loodan,et see ei jää viimaseks.
Muusika
Tarvo KrallTarvo Krall
Olen lõpetanud Tallinna 20. Keskkoolis muusikaklassi akordioni erialal ja tänu mitmekordsele solfedžo eksami järeletegemisele isegi kiituskirjaga. Samal ajal hakkasin näppima klaverit (parema käe funktsioon ju sama mis akordionil) ja lisaks veel keskkooli rahvapilliansamblis kontrabassi.Muusikalist kujundust hakkasin tegema Tallinna Pioneeride – ja Koolinoorte Palee näiteringis (teatrijuhendaja Maret Oomer)– esimeseks „helipääsukeseks“ oli „Elamiskõlblikuks mitte tunnistada“ etenduse lõpulaul, mille sõnad kirjutas näiteringi kaaslane Tamur Tohver.
Lavaka ajal kujundasime koos kursusevendAndres Raag’iga „Suveöö unenägu“ muusikalise poole ja kantrimuusikalile „Limonaadi Joe“ tegime koos ka lisalaule.
Vanalinnastuudios palus Ivo Eensalu, et kujundaksin lasteetenduse „Aladdin“ muusikalise poole – nii laule kui ka taustameeleolu.
Tamur Tohver kutsus peale pikka pikka pausi (18 aastat!) PolygonTeatri lasteetendusele laule ja muusikat kirjutama – „Lumejänesed“ ja „Valge maailm“.
Eks muusikat sai ikka tehtud – ladina muusika propageerijana „L’Dorado“s või erinevates muusikakollektiivides - rahvamuusikast rockini…..
Vormis on aidanud hoida Improteater Impeeriumis muusika ja näitleja treeningud – eriti hea meel oli etendusevormi „Muusikal“ puhul, kus ühest, publikult küsitud, sõnast sai 2 vaatuseline etendus. Impro imeline maailm!
1985 „Elamiskõlbmatuks mitte tunnistada“ TPKP Teater
1990 „Suveöö unenägu“ Ugala/15 lend
1991 „Limonaadi Joe“ Ugala/15 lend
1996 „Aladdini impelamp“ Vanalinnastuudio
2014 „Lumejänesed“ PolygonTeater
2015 „Valge maailm“ PolygonTeater
Alates 1993 aastast muusikalise ühenduse „L’Dorado“ liige
Alates 2017 näitlejana/muusikuna Improteater Impeeriumi etendustel
Valgus
Rene TopolevRene Topolev
Rene Topolev on mitme ametiga mees. Ta on videograaf, helimees, videokunstnik ja muidugi ka valguskunstnik. Peamine tegevuspaik on Kellerteatris aga on koostööd teinud ka Ajateatriga, Piip ja Tuut Teatriga, Improteater Impeeriumiga ja nüüd siis 1teatriga. Lavastusi, millega Rene on seotud on kokku üle kolmekümne.
Kui teatri kõrvalt jääb aega üle siis teeb ta nime all Bluberry Entertainment, kus teeb ta reklaamklippe, pulmavideoid või muusikavideoid. Viimane suur projekt oli netisaade nimega Piip ja Tuut TV, mille ülesandeks olid pakkuda rõõmu peredele ja lastele, kes pidid covidiajal kodus olema.
Hiljuti esietendus Rahvusooper Estonias lasteooper Naksitrallid, kus Rene oli videokunstnik.
“Kõike on võimalik ise teha ja õppida. Peab olema tahtmist ja leidlikust!”
Näitlejad
Anne Veesaar
Anne Veesaar
Olen Anne Veesaar, lõpetasin 1980 aastal lavaka ja 2021 Tartu Ülikooli kultuurikorralduse magistriõppe. Kuigi olen elus teinud väga erinevaid asju, näiteks kirjutanud, suuri muusikaliprojekte korraldanud, õpetanud, kaamera ees kekutanud, isetegevuslaste näitetruppe juhendanud; armastan ma üle kõige teatris mängida.
Olen poja ema, minia ämm ja lapselapse vanaema. Armastan Eestimaad, tema erinevaid aastaaegu ja metsi. Kardan ainult tõmbetuult ja sõda. Minu elu moto on: püüa päeva! Carpe diem!
PS ! Anne on ka Siidisõsarõ liige. Mis see on? Ei mingi salaselts, vaid Seto Lauluselts Siidisõsarõ, sest verelt ja hingelt on Anne setu, mis setu - kaelas hõpõkell ja huulil baaba laulud. Ja Anne teab, et kui haigus hakkab ligi tikkuma, siis suutäis handsat ja tervis tuleb tagasi.
Triinu Meriste
Triinu sündis Tartu linnas, sai lavakas teatrihariduse, töötas Tallinna Linnateatris ja Ugalas, nüüdseks vabakutseline näitleja. Tema ümber on suur kärgpere. Kasvas koos vanema vennaga, kes oli tegelikult poolvend. Kui tüdruk sai täisealiseks, siis korraldas isa endale uue pere, kus oli juba väike tüdruk ees ja kuhu sündisid veel tüdruk ja poiss. Kõik tegelased selles loos on Triinule üks suur pere, kõigiga käiakse läbi ja kõik hoolivad kõigist.
Kui juhtuks nii, et õed ja vennad peaksid omavahel pärandust jagama, siis mingit tüli ei tekiks. Näitlejanna on õdedele - vendadele mõeldes selles absoluutselt veendunud.
Hobidest rääkides, siis Triinule meeldib tennist mängida. Tal on tänaseni kodus aukohal Viljandi tenniselaagrist osavõtjatele korraldatud turniiri teise koha karikas. Aga hullult meeldib näitlejannale keeli õppida. Ta on võimeline ise õppima, ilma, et keegi tagant torgiks. Küllap on Triinul hea keelevaist, sest itaalia keele iseseisev õppimine jõudis kohta, millest edasi oleks vaja olnud õpetajat, kellele sadu küsimusi esitada. Eraõpetaja abiga sai selgeks vene keel. Õppimise eesmärgiks oli vene kultuuriajalooga tutvumine originaalkeeles. Sahtlis ootab lavastamisjärge Triinu tõlgitud näidend. Tõlkimine olevat stressi maandav tegevus, pealegi pole vene keele oskus tühja läinud.
Miks näitlejanna tahab lavale minna? „Laval ei pea valetama“, on vastus.
Hetkedele emotsionaalse lähenemise korral mõtleb Triinu ema esitatud küsimusele: „Kas maailm hakkas teistpidi käima?!“ Kui asi polegi tegelikult hull, siis ei hakanud ju!
Kõrgust kardab Triinu, sellega ta hakkama ei saa. Päeva alustab mõttega: „Olla, et olemisvõimalus tekiks.“
Merle Palmiste
(Eesti Draamateater)
Temast rääkides, kirjutades, vahel temale mõeldes või Merle salakoodi muukides, kasutatakse epiteete diiva, särav, glamuurne, elegantne, naiselik, imeilus, võluv, moekas, silmapaistev ...kõik peab paika. Võib lisada veelgi – vaimukas, intelligentne, salapärane, meeletult töökas, hea diplomaat, ääretult lihtne, andekas, kindlasti positiivne.
Iseendast rääkides teatab Merle, et enne etendust tema kõhtu täis ei söö. Võtab midagi kerget, et energiat oleks, aga suure lõunaprae päev siis pole. Aju ei tööta, seisad ja seedid.
Suure töökoormuse puhul võtab näitlejanna ennast kokku, keskendub nagu tippsportlane ja ütleb endale: „Palmiste, ära virise? Praegu on head ajad, aga see ei pruugi alatiseks nii jääda!“
Kui Merle poleks teatrikooli pääsenud, siis oleks temast saanud kas saksa filoloog või hoopis toiduainete tehnoloog ning edasi restorani juhataja.
Hiiumaalt on pärit Merle isapoolne suguvõsa. Seal ta veetis oma lapsepõlve suved rohides, aiasaadusi kasvatades ning viimaseid konserveerides. Tänaseks on tal sellest villand, ei mingit aiandust: „Ma tahan Brasiiliasse, mitte vaadata, kuidas till kasvab!“
Vanaduse vastu näitlejanna ei võitle, sest võitu ju ei terenda. Järelikult pole sellel tegevusel mõtet.
Ainsa lapsena peres ei tule Merlel kunagi õdede- vendadega vanemate pärandust jagada.
